Читать книгу Euroopa tango онлайн
7 страница из 15
Peale retroportfelli rännumees ennast pagasiga ei koormanud. Radek tundis viisakalt huvi, kuidas patroonil lennureis läks. Saanud vastuse, et kõik läks suurepäraselt, saatis ta hoolealuse elektriauto juurde. See, et tema ees on väga kõrges eas papi, ilmnes Krõmovi toimikust, mida hoiti firma teenindusosakonnas. Välimuse järgi oli patroon oma kolmkümmend aastat noorem. Avanud laias kaares tagumise ukse, sättis Radek Ostap Georgijevitši istuma ning, müksanud norskavat kolleegi, võttis ise koha sisse esiistmel. Homulka hõõrus silmi, manas näole külalislahke naeratuse ja käivitas puldiga navigaatori. Elektriauto ei vajanud juhti, kuid Stašek mõistis, et patrooni juuresolekul pole sünnis norsata ja vahtis totralt ringi.
Päike näitas juba oma tulist palet, kullates kujusid majade katustel ja peegeldades pimestavat puna akendelt. Sanatooriumihoonete kaskaad Teplá kohal püüdis oma aknaklaasidega tõusva päikese kuumust. Püüdnud kinni, tulistas peegelduvate kiirtega unist kuurorti. Kaldapealsele hakkasid tulema varased veerüüpajad. Ühed väljusid hotellide numbritubadest ja üürikorteritest, hoides käes suveniirkruuse, millest joodi tervistavat vett; teised ilmusid skan-kabiinidest reisipaunade ja üle õla visatud spordikottidega. Vaid venelasest varas Jaška, hüüdnimega Pianist, hüppas skan-kabiinist välja ilma pagasita. Oma ala meistrina oskas ta eurooplaste taskuid igas ruumis, sealhulgas virtuaalses, tühjendada. Euroopa Liidu vanglat nimetas ta „sanatooriumiks“ ja elas lustlikult. Kõik esmasaabujad, nende seas Jaška, soetasid endale suveniiranumad ja täiendasid veerüüpajate ridu.