Читать книгу Viirastused онлайн

21 страница из 29

Peatusin hetkeks, et isa läbi klaasuste vaadata. Siit vaadates oli ta ikka veel lihtsalt minu isa, nagu ta alati oli olnud, süvenenud Observerisse, valmis mulle pajatama prügiveost Hiinas või kümnest vähetuntud faktist Wallis Simpsoni kohta või ohustatud pistriku katsumustest. Minu isa, kes mu kohe silmapilkselt ära tunneb, mitte mu näo, vaid kogu mu olemuse: mu lapsepõlve kujuteldava sõbra nime, mu väitekirja teema, mu lemmikraamatu lemmiktegelase ja kõikide tänavate nimed, kus ma kunagi elanud olen. Nüüd ta nägu vaadates nägin ma ikka enamjaolt oma isa, aga vahel märkasin ma tema silmades ka midagi muud, rahutuks tegevat – vahel tundus, nagu oleks kõik talle tuttav tükkideks lõigatud ja ta püüaks seda endale arusaadavaks kollaažiks kokku sättida.

Kaks aastat tagasi sai isa insuldi. Juba paar kuud pärast taastumist hakkasime mõistma, et ta polnud tegelikult päris terveks saanud. Minu isa, alati nii tähelepanelik ja mõistuslik, oli aeglaseks jäänud. Ta hakkas sugulaste ja lähedaste sõprade nimesid ära unustama. Tema loomulik enesekindlus ning oskus otsuseid vastu võtta vähenesid. Ta kippus väljas käies uitama ja ära eksima. Ta ei suutnud tihtilugu meenutada oma kodutänava nime. Suutmata otsa vaadata võimalusele, et see võiks olla midagi tõsist, panime emaga selle esialgu lihtsalt vananeva aju arvele. Siis helistas ühel päeval emale keegi võõras ja ütles, et isa on kakskümmend minutit suurel tiheda liiklusega ringristmikul tiire teinud. Lõpuks oli kellelgi õnnestunud ta peatada – tal polnud aimugi, kust maha keerata. Läksime perearsti juurde, kes tegi hulga füüsilisi katseid, kognitiivsete võimete hindamise ja MRT-uuringu. Kardetud võimalus sai kinnitust.