Читать книгу Ööpäevik онлайн

3 страница из 15

Kas siis saab rajada veel ühe ISE, selle, kes neid tajuväljasid süm­fooniliselt järjestada või seostada püüab, ennastharivalt ja ennast­arendavalt? Potentsiaalsete üksustena on eri meeleolude registrid pidevas valmisolekus. Varitseva võimalikkusena alaliselt olemas.

Mehetöö

A. jõi töö juures tassi kohvi. Jõi aeglaste lonksudega. Kui ta oli joomisega poole peale jõudnud, vajus mõttesse. Siis kallas ta ülejäänud pool tassi kohvi endale pähe. Kuum vedelik kõrvetas lagipead, nägu ja kaela. Kohvipaks kattis pruuni lögana ta juukseid ja laupa, voolas pruunide niredena pintsakut mööda alla. Kuid A. oli enesega rahul. Esimest korda sel nädalal tundis ta, et on korda saatnud mehetöö. Ta tõusis ja läks välja. Kõndis mööda tänavat. Inimesed vaatasid teda heitunud nägudega, kuid A. ei teinud neist välja. Ta tundis, et kõik asjad on täpselt nii, nagu olema peavad. Et midagi pole viltu. Ja ta hingas täiel rinnal ja vaatas naeratades otse päikesesse.

Kas anda õigus eneses julmale, hoolimatule inimesele, olevikuliselt ausale, kõiki müüte ja õnnemõisteid purustavale minale? Või võtta eetika rist enese sisse kanda: hoolivus teistest, hoolimine Mariast kui millestki absoluutsest, st allutada oma ego tingimatule armastusele? Või toita neid mõlemat vajadust kordamööda? Ei tea. Raske on nii. Aga ise olen selle enesele raskeks teinud. Niisiis ikkagi inimloom.