Читать книгу Ööpäevik онлайн

6 страница из 15

Ainus tõde ja teadmine on praegu see, et kirjutada tuleb. Kuna elujõudu pole nii palju, kui peaks, ja spliin on aastatega üha süvenenud, lisaks veel mingi kohutav ükskõiksus, tühjus ja tühisus. Mis puutub Mariasse, mu elu armastusse... Siis miks peab see nii küll olema?! Aga... Es muss sein!... Nii peab see olema! Lõppude lõpuks, väravad jäägu avatuks. Ta ise peab mu aja jooksul jätma, ja jätabki, kuna on must mõõtmatult ilusam, tugevam ja suurema eluenergiaga. Pealegi on siis mu süütunne väiksem. Ainuke teekond niisiis on kirjutada valmis need raamatud – 1, 2, 3, 4, 5, 6. Vähemasti kuus raamatut (aga neli on kohustuslikud, neli peavad olema täiuslikud).

Niisiis, kuna elujõudu vähe, peab end tahtejõuga maa-alusele režiimile sundima.

Vangla. Olen kinnisideede vanglas. Miski pole muutunud. Käin endiselt kasiinos. Ja oleks ma siis vähemalt osav mängija. Illusioonide piinad. Kui madalale ma olen langenud... mülgas. MÜLGAS. Tuleb elada nagu kõrbes. Üheksakümmend päeva kõrbes.