Читать книгу Ööpäevik онлайн
10 страница из 15
Melanhoolia rõivastikus peitub terve labürint. Kes kord sinna ekslema satub, võib tema rüü voldistikes ja soppides rännata aastaid, kord kurvana, kord õnnelikuna, kord kuulsana, kord unustatuna, leides harvadel selguse silmapilkudel kohkunult, et ta pole kogu see aeg sammugi paigalt nihkunud, vaid uneskõndijana üha paigaljooksu teinud.
Üks Melanhoolia lemmiknägusid on olla unistaja. Oo, kui reaalseid ja detailideni selgeid tulevikuplaane on ta erinevate silmade ette mananud! Ja need tulevikupildid on saavutanud selliseid intensiivsusi, mis elule eneselegi silmad ette teevad! Mõnel vaiksel öötunnil täidab ta mu meeled asise töömehe mõtetega, kujutlusega distsipliinist ja jõust, nii et ma avastan, kui lihtne, lausa hämmastavalt lihtne on elada õnnelikku, vähenõudlikku ja praktilist perekonnainimese elu. Viimaks ma lausa karjatan rõõmust! – langedes kohe pärast seda sügavasse masendusse, sest avastan, et koidab ja väärtuslik uneaeg on jälle raisatud.
Neljapäev, 29. november
Vaimule tuleb anda oma. Ükskõik kui heitlik su meeleolu ka poleks, on püsiv, nii umbes neljatunnine töö sulle igal juhul distsiplineeriv ja tasakaalustav. Isegi kui see tundub mõttetu tegevus, hoiab see ära lahustumise ümbritsevasse, millesse sul on nii kerge kalduda. Kuna sul puuduvad kindel iseloom, kindlad põhimõtted, sisemine eetika ning osavad ja põhjalikud teadmised, siis on igapäevane vaimuhügieen otse hädavajalik. See hoiab su vähemasti piiril. Aga piirilolek, piiril püsimine, see on juba väärtus omaette.