Читать книгу Ööpäevik онлайн

14 страница из 15

Jah, kui üks ingel juba kord allakäiguteele on sattunud, siis on ta häving tavaliselt ka kaunis põhjalik. Tema kurikuulsus kasvas, tema kaardimängud, vaimukused ja väljategemised said trahterites vaatemänguks omaette. Ta uhkeldas oma säravate tiibadega, mis teda küll enam ei kandnud, kuni õnn pööras selja ja lõppesid viimasedki rahad. Ning ta oli sunnitud tiivad pandimajja viima. Ühel ööl vastu reedet visati ta ilma ühegi veeringuta välja kõige odavamast, Ülejõel asuvast Ümarlaua baarist...

Ingel vaakus hinge, tal oli lausa kõrvetav janu puhta, külma vee järele. Joobnud, meeleheitlikul häälel hüüdis ta üles Taevaste Õhujõudude poole, et nad talle abi saadaksid, kuid sealt kõlas vastus:

„Need, kes su põhja viisid, peavad su sealt ka välja tooma!“

Nii istus ingel kõrtsi ees asfaldil kuni hommikutundideni, mil bussipeatusse saabus esimene töölemineja, kevadiselt heledas mantlis ja viisakas ülikonnas mees.

„Anna hädalisele juua!“ palus ingel meest.

Mees vaatas räpast, haisvat joodikut, seejärel kella. Bussini oli viis minutit aega. Ta võttis diplomaadist võileibade, pooleliitrise Värska ja tähtsate majandusaruannetega mapi kõrvalt termose ning kallas enesele topsitäie kohvi. Seejärel silmitses ta uuesti kärnas, siniseks löödud silmaga, tatti tilkuva ninaga pätti. „Kui alla ikka mõni inimene võib käia,“ mõtles ta jälestuse ja naudingu seguse tundega, rüübates kuuma piimaga kohvi.