Osa minust on maa-alune. Mutt. See püüdleb ülespoole. Teatav poollämbunud, pime, saamatu seisund, see isegi meeldib talle. Maa peale jõuab ta siis, kui on lunastanud süü enda ja teiste ees.

Kõik õdusad lähituleviku hetked on vaimus alateadlikult ette valmistatud. Seisundite toad või sahtlid, teatav eelhoiak lähi­tundide, lähi­päevade suhtes. Teatav peibutav meeleolumaastik, mis osutub ühtlasi ka lõksuks, kuna enamasti ei teostu sellisena. Ja et see ei teostu sellisena, nagu soovitud, tekitab see algul hämmingut ja nördimust, see­järel aga juba puhtalt pettumusest ja trotsist käega löömise meeleolu.

Jõulujutt

2030ndal Issanda aastal, seega mitte väga kauges tulevikus, juhtus järgmine lugu. Üks kõhn ja isetu ingel, kes Taevaste Õhujõudude poolt alla Maa peale saadeti, oli ringkäigul erinevates kasiinodes, kõrtsides, bordellides ja muudes urgastes, kogumaks üle hulga aja statistilisi andmeid inimeste kurjuse kasvu või kahanemise kohta. Ta tegi oma tööd hästi. Kuid omamata omaenda loomust ja peegeldades inimestest läbi hõljudes ja nendega samastudes kõiki nende varjukülgi, jäi ta ka ise üha enam kõikvõimalike pahede mõju alla, hakates purjutama, kavaldama ja räuskama, võõrastest taskutest pihtapandud raha kulutama... Mida enam ta alla käis, seda nähtavamaks, läbipaistmatumaks ja lihalikumaks ta muutus, omandades lõpuks ilmetu, kiilaneva ja tüseda inimese kuju.