Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes онлайн

21 страница из 69

Kaks Õõnsat Meest tema ees, üks lipsu ja särgiga, kuid püksata. Teine siidist hommikumantlis.

Ta kukkus põlvili ja libises nende vahelt läbi, lõikus möödudes neil jalgu. Selleks ajaks, kui nad hakkasid end tühjaks jooksma, oli ta jälle jalgel ning suskas fileerimisnoa ühe pidžaamas Õõnsa Mehe rindu. Ta pöördus gaasipahvakast eemale, köhis, silmi täitsid pisarad. Miski hägustus tema ees ja tüdruk hakkis seda, tõukas eemale, nägemine halvenes, kopsud õhetasid. Kõhus pööras. Ta tundis kõrvetavat sapimaitset ja libises millegi peal. Kukkus. Kaotas ühe noa.

Üks käsi haaras tal juustest, tiris teda tahapoole ja tüdruk karjatas. Stephanie üritas rehmata olevusele teise noaga, kuid relv jäi talle jaki sisse kinni ning ta kaotas ka selle. Ta ajas end ülespoole, surus küüned koreda naha sisse ja üritas läbi käristada. Tema juustest lasti lahti. Miski räntsatas talle näkku. Maailm sähvatas ja tiirles. Teda löödi uuesti. Tüdruk kattis end kätega, käsivars andis endast parima, et raskeid hoope vastu võtta, pea rappus iga löögi peale. Oleks tal maagiat, põleks Õõnes Mees praegu juba ammu või kisuks saadetud varjud seda elajalikult lõhki. Aga tal polnud maagiat. Tal polnud sellist luksust, mille poole viimaks pöörduda, end hädast välja aidata. Ta polnud Valküüria Kain. Tal ei olnud maagiat vaja.