Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes онлайн

25 страница из 69

„Ei, sul ei ole. Sa ei talu lihtsalt seda, kui teistel avaneb võimalus öelda midagi ägedat sel ajal, kui sinul on liiga palju tegemist karjumisega. On nii?”

„Ta siiski tõmbas mul käe otsast.”

„Sul tõmmatakse kogu aeg käsi otsast. Mina saan harva öelda midagi ägedat ja tavaliselt pole siis nagunii seal kedagi seda kuulmas.”

„Ma tõesti vabandan,” ütles Leebesurm. „Palun jätka.”

„Noh, ega ma seda nüüd enam ei ütle.”

„Miks mitte? Ilmselgelt tähendab see sinu jaoks palju.”

„Ei. Pole mõtet. Ta on juba raudus. Pealegi on ta oimetu.”

„See võiks parandada su enesetunnet.”

„Ma tunneks end tobedana,” lausus Stephanie. „Ma ei saa öelda ägedaid asju neile, kes on teadvuseta.”

„Asi pole temas. Asi on sinus.”

„Ei. Unusta ära. Sa lihtsalt naeraks mu üle.”

„Ma luban, et ei naera.”

„Ma ütlesin, unusta ära.”

Leebesurm kehitas õlgu. „Hea küll. Kui sa ei taha seda lõpetada, ei pea sa seda tegema. Aga see võib parandada su enesetunnet.”

„Ei.”

„Okei siis.”

Leebesurm seisis ja vaatas teda. Stephanie põrnitses pahaselt vastu ja avas suu vestluse jätkamiseks, kuid Leebesurm pöördus järsku ümber ja kõndis minema. Otsekui oleks talle just meenunud, et Stephanie võib ju mõjuda ja kõlada ja rääkida Valküüria Kainina, aga ta pole Valküüria Kain.