Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes онлайн
30 страница из 69
Ta astus Võimendi ruumi.
„Hei,” lausus ta hoogsalt.
Insener pööras end ümber. Naerunägu, mille Clarabelle tema siledale metallpeale joonistas, oli endiselt seal ja andis robotile armsalt rõõmsa ilme. Ruunidega kaetud kerest olid mõned tükid puudu ja nendes lõhedes tuksles sinivalge valgus leebelt, peaaegu hüpnootiliselt.
„Tere, Stephanie,” ütles Insener. „Kuidas teil täna läheb?”
Tüdruk kehitas õlgu. Võimendi seisis ruumi keskel nagu avara suudmega vaas ja seina ülemised tipud peaaegu kriipisid lage. Selle naha all jooksvad vooluvõrgustikud praksusid eredalt. See ammutas oma väge lõhest siinse maailma ja kogu maagia allika vahel, see lõhe oli nõelatorkesuurune ja selle ümber ehitati kogu masinavärk.
„Läheb eredamaks,” ütles tüdruk.
„Jah, läheb küll,” nõustus Insener. „Iga kord, kui vägi teeb ringi, see paisub.”
Algul ütles see neile tähtajaks kakskümmend kolm päeva, kaheksa tundi, kolm minutit ja kaksteist sekundit enne, kui Võimendi saab ülekoormuse. Saanud ülesandeks pikendada tähtaega, nikerdas see masina kallal, suunas ümber selle väevoolu ja kasutuse, kuni loendusele lisandus veel seitse päeva. Ent see põgus hingamisruumi hetk oli alla neelatud, sest aeg marssis üha edasi.