Читать книгу Kuu kroonikad 4B: Winter II osa онлайн

14 страница из 54

All väljakul osutas Aimery ühele seitse rida tagapool seisvale naisele – strateegiliselt juhuslik valik, et keegi ei saaks end turvaliselt tunda. Üks valvur tegi järgmise lasu. Naine läks krampi ja vajus kõrval seisva inimese vastu kägarasse.

Judin käis pulsina läbi rahva.

Cinder tihkus nutta. Scarlet surus talle käed kõvemini ümber.

Kui kaua see veel kestab? Kui paljud ta tapab? Kui kaua suudab ta siin üleval tegevusetult oodata?

„Tarvis on vaid üht inimest, kes mulle ta asukoha ütleks,” sõnas Aimery, „ja see kõik saab läbi. Laseme teil rahulikku elu edasi elada.”

Cinderi kaelale langes midagi märga. Scarlet nuttis ja värises sama kõvasti kui ta isegi. Ent tüdruku haare ei lõdvenenud.

Cinder tahtis pilku ära pöörata, kuid sundis end vaatama. Rahva vaprus võttis ta ühtaegu sõnatuks, kuid tekitas ka õudu. Ta tabas end soovimast, et keegi ta reedaks, siis saaks see ometi läbi. Lihtsalt et valik poleks enam tema teha.

Thorne võttis tal käest ja pigistas. Hunt seadis end tõkkena neiu teisele küljele ja kõik kolm seisid ühtaegu nii ta vangistajate kui ka päästerõngana. Cinder teadis, et nad tunnevad samasugust õudu, kuid keegi neist ei saanud mõista teda sisimas närivat vastutust. Siinsed inimesed uskusid, et ta võitleb koos nendega, annab neile lubatud parema tuleviku.