Читать книгу Kuu kroonikad 4B: Winter II osa онлайн

35 страница из 54

Kui ta mõtted selginesid, nägi ta valvurit end vahtimas, suu ammuli. Mehe silmad olid nagu tõllarattad, relv ikka peos. „Mis... mis asi sa oled?”

Tüdruk vaatas alla. Tema rinnus haigutavast august paistsid sädemeid pilduvad juhtmed ja rebenenud sünteetiline nahakude. Ta ägas. „Just lasksin välja vahetada!”

„Sa oled...” Valvur astus sammu tagasi. „Olen kuulnud Maa masinatest, mis suudavad... mis on... aga sina...” Mehe näole ilmus grimass ning Iko oli veetnud piisavalt aega näolihaseid analüüsides, et tunda selles ära täielikku talitsemata vastikustunnet.

Temas lõi lõkkele nii palju meelepaha, et seda immitses ilmselt uuest rinnus ilutsevast augustki. „Jõllitamine on ebaviisakas, et sa teaksid!”

Elutuppa viivale uksele ilmus kogu. Veel üks valvur. Temas tundis Iko ära ühe Levana isiklikust saatjaskonnast. Ta kuulus meeskonda, mis neid Uus-Pekingis palee katusel ründas. „Mis juhtus?” haugatas mees langenud sortsi, nunnu valvuri langetatud relva ja Ikot vaadates.

Ta silmades vilksatas äratundmine ja mees naeratas laialt. „Kena leid, Kinney. See retk ei olnudki nii mõttetu, kui arvasin.” Ta astus üle sortsi surnukeha.