Читать книгу Kühnil on tegemist онлайн
18 страница из 20
Kui uue linnaosa kavandamine oli suurelt jaolt lõppenud, asuti sellele välja mõtlema nime, korraldati avalik konkurss, mille võitis üks Ingolstadti pensionär. Tema ettepanek oli parem kui kolm tuhat ülejäänut. Kitsamasse valikusse jõudsid sellised sõnamoodustised nagu Rupertsheim, Weberhausen ja Weberstadt, kuid pärast tulist žürii koosolekut võitis viimaks Franz Stellermairi Weberhöhe. Höhe2 sellepärast, et maapind oli siin tõepoolest kuuskümmend meetrit kõrgemal kui ülejäänud linn, mis polnud peale härra Stellermairi kellelegi silma torganud.
Juba kaks aastat enne esimese korteri valmimist oli peaaegu kogu elamupiirkond maha müüdud või välja üüritud. Eriti just noored pered kaklesid taskukohaste majakeste pärast, isegi kui neil oli algul keeruline sealt tööle jõuda, sest Weberhöhe rongipeatus ei olnud lihtsalt veel valmis. Kuid viimaks sai linnapea rongijaama pidulikult avada ning ta ei jätnud kasutamata võimalust Rupert Baptist Weberi väljakul peetud kõnes veel kord mainida, et see oli olnud just nimelt Weber, kes kujundas selle paiga õhkkonna, aura, nagu tänapäeval vist öeldaks, mis kestab palju põlvkondi ja nüüd selles imelises arhitektuuris taas õitsele lööb. Siis pühendus ta mõneks minutiks omaenese teenete üleslugemisele linnaplaneerimisel ja poliitiliste vastaste kirumisele, jõudis tagasi piirkonna täieliku väljakujundamise juurde ning avaldas viimaks lootust, et siin kohtuvad inimesed nüüdisaegsel moel ning puhuvad uuele kvartalile elu sisse sallivuses ja üksmeeles. Siis laulis Margarethe Telzerowi põhikooli koor ühe laulu ja linnapea vaatles naeratades rahvast, vähemalt seni, kuni märkas kummalisi plakatitega inimesi.