Читать книгу Kühnil on tegemist онлайн

19 страница из 20

Nad seisid kõige taga. Neid oli ainult kaks. Üks mees ja üks naine, üsna vanad ja üsna vaesed. Linnapea pöördus oma pressisekretäri poole ja küsis, mis kujud need sellised on. Naine sosistas vastu, et tegu on kahe kodanikuga, kes olid juba ka raekojas käinud, ilmselt Rumeenia mustlased. Nad olid palunud kokkusaamist, kuid peletati minema. Linnapea kõverdas nägu ja tegi, nagu kuulaks ta vaimustatult kolmanda klassi lapsi, kes laulsid ilma palumata veel ühe laulu. Ta keeras end taas poolenisti ringi ja küsis, mida need mustlased siis tahavad, kuid pressisekretär kehitas vaid õlgu. Niisiis kissitas linnapea silmi ja uuris pisikest plakatit, mida vana mees harjavarre otsas hoidis. Esimesed tähed olid hästi näha, siis aga läks kiri väiksemaks, sest onkel oli maalitud sõnade pikkusega ilmselgelt valearvestuse teinud. Linnapeal kulus kakskümmend sekundit mõistmaks, mis seal seisis: „Ajaloovõltsimise vastu, ohvrite õigeksmõistmise poolt”. Linnapeal polnud õrna aimugi, mida see pidi tähendama. Ta ootas ära laulu lõpu ja enne, kui lapsed jõudsid kolmandat alustada, tõmbas ta maha rongijaama nime varjanud riide ja hüüdis linnakodanike aplausi saatel: „Tere tulemast Weberhöhele!”