Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa онлайн

4 страница из 39

„Kuidas ta koorte kohta teadis?” küsis kuninganna Levana. „Miks ta ei uskunud, et ta poeg pärast sündi tapeti?”

Ringiratast ümber toa istusid neljas reas perekonnad. Kuninganna õukond. Luna ülikud, kes olid saavutanud Tema Majesteedi soosingu põlvkondadepikkuse ustavuse või erakordse andekusega oma kuulase väe kasutamisel, või lihtsalt tänu puhtale vedamisele, milleks oli sündida uhke Artemisia linna elanikuna.

Ja siis oli veel sorts Parki kõrval põlvitav mees. Temal sünniga ei vedanud.

Mehe käed olid anuvalt koos. Winter soovis, et saaks talle öelda, et sellest pole abi. Anumine on tulutu. Tüdruk mõtles, et ehk on trööstigi teadmisest, et oma surma vältimiseks ei saa midagi ära teha. Neil, kes kuninganna ette saabusid, olles oma saatusega juba leppinud, näis olevat lihtsam.

Tüdruk vaatas alla oma kätele, mis endiselt loorjat valget seelikut pigistasid. Ta sõrmed olid külmast kahjustunud. See oli omamoodi iluski. Sätendavad ja valendavad ja külmad, nii hirmus külmad…

„Su kuninganna esitas sulle küsimuse,” sõnas Aimery.