Читать книгу Luigelaul онлайн

2 страница из 14

Kõikjal kõlasid eestikeelsed tervitused:

– Tere (Tere)

– Tere khomigut, – kõlas vastuseks.

Järsku kuulsin keset seda eesti polüfooniat:

– Miks sa ei tantsi? Kas sul ei ole lõbus?

Pöörasin ümber ja küünalde valguses nägin kitsaste prillidega ja pikkade punaste juustega preili. Ta rääkis väga soravalt vene keeles, mis polnud kohalikele noortele omane, kuid tema korrektses vene keeles oli ka minu kõrva jaoks meeldiv balti aktsent. – On sul igav? Tule, ma teen sulle tuju.

Kindlasti ei saanud ma sellisest kutsest keelduda.

"Kui daamid kutsuvad härrased, ei saa härrad ükskõikseks jääda," vastasin ja läksime tantsima.

Kiirest muusikast sai aga üsna ruttu aeglane romantiline meloodia ning nüüd võtsime omaks ja hakkasime tangot esitama. Tema tulipunastest juustest õhkus peent hõrgu šampooni lõhna, mis oli segatud just duši alt tulnud puhta keha lõhnaga.

– Mis su nimi on?

Noh, kuna me oleme nii lähedased, et tunneme vastastikuseid lõhnu, siis on aeg üksteist tundma õppida.

– Minu nimi on Svana.

– Kui huvitav nimi. Täiesti harjumatu minu jaoks.