Читать книгу Luigelaul онлайн

4 страница из 14

– Ma ei keeldu.

Ettekandjad tõid mulle kiiresti söögiriistad ja klaasi ning Aleksander valas mulle punase veini. Ta oli näruse kiilaspea, teravate näojoontega ja kena svaana rebase nägu meenutas tema isa. Aga punased juuksed – see oli Ingridi ema värv.

– Noh, ütle Harutyunile. Nagu olen märganud, olete tulnud kaugelt ja mitte üksi, vaid kampaaniaga.

Hakkasin rääkima, kes me oleme ja kust me pärit oleme. Svan ja ta isa kuulasid tähelepanelikult, aga Ingrid mitte ja ma sain aru, et ta ei saa vene keelest hästi aru. Minu oletuse kinnituseks oli see, et Aleksander kummardus vahel tema poole ja seletas lahti, mida ma juba eesti keeles olin öelnud.

– Ema saab vene keelest väga halvasti aru.

– Ma sain sellest juba aru.

"Ta on tegelikult norralane.

– Siit sa saidki oma norrakeelse nime!

– Aga mu isa on venelane, kuigi elas kogu elu Tallinnas. Ja tema perekonnanimi on venelane – Morozov.

– Nii et sa oled Svana Aleksandrovna Morozova. Kõlab muljetavaldavalt, nagu Griegi meloodia "Hommik, Peer Gynt" segatuna Tšaikovski "Luikede järve" balletiga.