Читать книгу Luigelaul онлайн

9 страница из 14

Istusin joodud konjakist ja äkilisest õnnest, mis mind oli kuhjanud, palavalt. Kuni viimase ajani oli mul sigarettide komsomoliklassikaaslaste kampaanias igav, kuid nüüd plaaniti ühtäkki imeline õhtu noore võluva tulipunaste juustega tüdrukuga.

– Noh, kõik on korras. Vanemaid on hoiatatud, oleme vabad, kallis Ara. Kas sa ei pahanda, kui ma sind nii kutsun? Kuni ma ei suuda su nime korralikult hääldada.

– Tegelikult on Ara minu mäletamist mööda mingi brasiilia keelt kõnelev papagoi.Svana puhkes helisema naerma, millest sain kirjeldamatusse vaimustusse ja peagi kihutasime heas tujus taksoga Viru hotelli.

– Kelle heaks teie vanemad töötavad?

– Mu isa on mu meremehaanikainsener. Töötab parvlaeval "Estonia". Seal nad tutvusid, kui mu ema Tallinna turistiks läks. Nüüd on mu isa puhkusel, aga varsti läheb ta merele ja mina ja mu ema sõidame temaga kaasa. Stockholmis läheme maha ja sealt läheme otse Oslosse. Seal elavad mu ema vanemad, minu vanavanemad.

– Nii et sa oskad ka norra keelt?

– Ma saan, aga mitte väga hästi. Aga õpingud loodan lõpetada Norras.