Читать книгу Evolutsioonibioloogi päevik онлайн

11 страница из 20

Esimesele küsimusele on küllalt lihtne vastust leida. Alkoholi leidub nimelt käärivates puuviljades ning meie esivanematest ahvid, kes käärivate puuviljade lõhna meeldivaks pidasid ja seda energiaallikat usinalt kasutasid, jäid suurema tõenäosusega ellu.

Kehas alkoholi lagundamisega tegeleva ensüümi geen on ilmselt lausa 50 miljonit aastat vana ning see on olemas ka teistel primaatidel. Enamik ahve suudab alkoholi lagundada aeglaselt ja nii väikeses koguses, nagu tuleb seda ette käärinud viljade söömisel. Inimestel, gorilladel ja šimpansidel on aga sellest geenist eriti tõhus versioon, mis töötab 40 korda efektiivsemalt. See geenivariant arenes välja umbes 10 miljonit aastat tagasi ning võimaldas meie puu otsast alla tulnud ja rohkem maapinnal liikuvatel esivanematel suuremas koguses käärinud puuvilja süüa, ilma et peaks kartma purjakil olles lõviga kohtuda.

Miks aga osa inimesi satub alkoholist sõltuvusse, kuid teised mitte? Sageli mainitakse „alkoholismigeeni”. Tegelikult aga pole olemas ühte konkreetset sõltuvust määravat geeni, vaid on terve rida geene, mis kas vähendavad või suurendavad tõenäosust, et koostöös keskkonnamõjudega kujuneb inimesel välja alkoholism. Nagu enamiku tunnuste väljakujunemisel, on ka alkoholismi korral tegemist geenide ja keskkonna koosmõjuga.