Читать книгу Evolutsioonibioloogi päevik онлайн

14 страница из 20

Kui minu lapsed omavahel jagelevad, panen mõnikord silmad kinni ja kujutan ette karmiinleevikeste pesi, mida ma oma järeldoktorantuuri ajal lindude käitumise uurimiseks filmisin. Kuidas linnupojad olid täiesti üksmeeles ja vaiksed, kuni vanalinde silmapiiril polnud, ja kuidas nad hakkasid valjusti piuksuma ja tõuklema niipea, kui ema või isa toidupalaga silmapiirile ilmus. Inimlaste puhul on samuti tavapärane, et väljaspool kodu ollakse ühtehoidvad ja paid, kuid kodus isa-ema silme all läheb lahti igapäevane põrgu.

Eile Palmse mõisas hommikusöögile suundudes togis suur vend oma kuueaastast väikevenda sõbralikul vennalikul viisil, nagu ikka. Kuna see hakkas mind tasapisi ärritama, otsustasin hetkelise nõrkuse ajel teda ebavanemlikult vastu kiusata.

„Tahate näha, kuidas suur vend võdiseb? Seal ees on tee peal maas üks surnud piiritajapoeg!”

Poiss tardus paigale. Tõepoolest, viimasel ajal on tal kujunenud kerge foobia surnud loomade vastu.

Tütar panustas järglaste omavahelisse konflikti, naerdes üleolevalt. „See on vaid surnud linnupoeg. Miks sa seda kardad?”