Читать книгу Evolutsioonibioloogi päevik онлайн

19 страница из 20

Ei, ilmselt ma sündisin sellisena. Iseloom on osaliselt geenidega määratud. Kuigi keskkond ja kogemused seda kujundavad, läks minu järeldoktorantuuri kogemus vähemalt välitööde osas pigem (tsiteerides üht välitööde spetsist bioloogi) „kannikate vahele”, nii et see küll minus uute projektide vastu erilist innukust kasvatada ei saanud.

On selge, et liigne pessimism takistab uute asjade alustamist. „Niikuinii on need vaarikad ussitanud, mis ma üldse metsa minema hakkan.”

Millist ohtu aga liigne optimism võib kujutada?

Ma ei ole varem osanud seostada optimismi ja püsivust. Jah, olen alati teadnud, et mulle ei meeldi suured muutused. Kui ma olen mingi asjaga harjunud, siis tahan, et see samamoodi edasi kestaks. Üleliigne optimism võib olla põhjus, miks ma iga põõsa korralikult tühjaks korjan ehk tahan kõik alustatu tingimata lõpule viia. Samas võib see olla ka takistuseks allaandmisel ja vajalike muutuste ettevõtmisel.

Ühe näitena tuleb mulle pähe enda teismeiga, aeg, kui ema tegi esimest korda juttu abielulahutuse võimalusest – et ta peaks end lahutama minu isast. Kahtlemata oli see õige otsus, kuid lastest olin just mina see, kes kõige kauem sellele vastu seisis ja seda kõige raskemini läbi elas. Ma ei tahtnud muutust, kuigi see vaarikapõõsas oli tühi mis tühi.