Читать книгу Evolutsioonibioloogi päevik онлайн

18 страница из 20

Ka suuremates elulistes küsimustes – kellega koos olla, mida õppida, millist ametit pidada – peaksid hea ja halb tuju, optimism ja pessimism meile meie valikute juures headeks juhisteks olema.

See kõik tundub olevat loogiline. Miks aga optimismi ja pessimismi tase inimesiti varieerub? Miks on ühed optimistlikud ja rõõmsameelsed, teised aga pessimistlikud? Ilmselt on varieeruvates keskkonnatingimustes kasulik olla kord üks, kord teine, kuid iseloomu paindlikkusel on piirid, ja nii on ka varieeruvus püsima jäänud. Või siis on tegemist sagedusest sõltuvusega – kui on palju optimiste, saavad eelise pessimistide geenid, ja vastupidi.

Mina olen ilmselt see, keda võib nimetada lootusetuks optimistiks. Satun asjadest vaimustusse ja asun entusiastlikult tööle, ning kuna mu optimism ei hääbu, siis jätkan püsivalt sama asja kallal töötamist, kuni see valmis saab. Ehk teisisõnu: ma leian vaarikapõõsa, asun seda tühjaks korjama ega lõpeta enne, kui viimnegi mari korvis.

„Kas sa muutusid Ameerikas elades nii optimistlikuks?” küsis mu praegune hea kolleeg ja endine kursavend mult hiljuti, kui jalutasime uut projekti arutades mööda võimalikke välitööde alasid.