Читать книгу Evolutsioonibioloogi päevik онлайн

12 страница из 20

Miks evolutsioon on meid aga jätnud alkoholismist haavatavaks? Aimasin juba, et seda küsimust guugeldades leian vasteks Randolph Nesse’i artikleid. See on üks tubli arstiharidusega psühhiaater, kes ühena esimestest hakkas vaimse tervise häiretele evolutsioonilisi seletusi otsima. Siiski pole ka tema seletus kuigi selge.

Esiteks, kirjutab ta, pole valik saanud kuigi kaua alkoholismigeenide vastu töötada. Keskkonnas pole lihtsalt enamasti olnud sellistes kogustes alkoholi, nagu on seda viimaste sajandite inimestel lausa käeulatuses.

Teiseks, alkoholismigeenide avaldumine vaid koosmõjus keskkonnaga „peidab” need geenid valiku eest inimestel, kes elavad suhteliselt õnnelikku elu. Tihtipeale otsitakse alkoholismist ja teistest sõltuvustest lohutust (ehk kunstlikku rahulolureaktsiooni ajus) siis, kui elul pole pakkuda piisavalt loomulikke õnnesignaale.

Kolmandaks, alkoholi ellujäämist vähendav mõju on kõige tugevamaks muutunud ilmselt alles viimase poole sajandi sees, kui autorooli tükkivad alkohoolikud on hakanud aktiivselt iseendi ja oma ohvrite geenide edasikandumist takistama.