Читать книгу Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök. Humoristlik sissevaade apteekrite argipäeva онлайн

3 страница из 9

On öeldud, et igas koomilises olukorras on kellegi jaoks midagi traagilist või – kui soovite – tiba piinlikku. Marju Kõivupuu mäletab ennast seisvat ühel vihmasel sügisõhtul apteegis leti ees, pea töö- ja muid argielulisi mõtteid triiki täis. Meeles oli vaid üks: koolis on taas vallandunud igasügisene täipuhang ning kodus tuleb kõigile pereliikmetele teha korralik täitõrje kuur. Kui apteeker oli ulatanud nõutud kraami koos vajaliku tarvitamisõpetusega, vaatas ta apteekriprouale mõttelagedalt otsa ning küsis: „Oot-oot, kui mitu tilka seda nüüd tuligi sisse võtta …” Igavikuna tundunud kandva pausi lõpetas kahehäälne südamest tulev naerupahvak. Ehk nagu on kirja pandud rahvasuust: Külastaja: „Palun koirohtu!” – Apteeker: „Kas tilkasid või droogi?” – Hädaline: „Vahet pole, peaasi, et koisid tapab!” Oma lugu apteegikülastajana on rääkida ka raamatu kahel proviisorist autoril, kuid lustilist lugemist jagub selles raamatus küllaga selletagi.

Varasemal ajal tuli apteegis oodata, kuni arsti välja kirjutatud salv või pulber retsepti alusel valmis segati, või tuli apteegis käia õige mitu korda, enne kui vajalik ravim õnnestus kätte saada. Kui mitte muidu, siis leti alt, tutvuse kaudu. No näiteks vatti, mis oli Nõukogude naiste jaoks igakuiselt elutähtis defitsiitkaup. Vanemale põlvkonnale nõukogude ajast üldtuntud lause „Vatti ei ole ega tule!” teisenes Covid-19 pandeemia ajal lustakaks meemiks, kui maske vajati rohkem, kui neid jõuti alguses toota ja müüki paisata. Koroonaviirus, rahvakeeli koroona, lõi segi senise turvalise elu, kuid sünnitas vastukaaluks üsnagi heldelt meditsiinilisi nalju nii pildis kui sõnas, millest paljud varieerisid või tsiteerisid juba varasematest kümnenditest tuttavaid meditsiininalju.