Читать книгу Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök. Humoristlik sissevaade apteekrite argipäeva онлайн

4 страница из 9

Apteekidel on Eestis vägagi pikk ja auväärne ajalugu. Apteeki on nimetatud ladina köögiks, vähe kodusemalt ja ehk ivake vanamoodsamaltki rohupoeks, kuigi sõjaeelses vabariigis oli rohupood apteegist erinev omaette asutus. Vähem teatakse, et antiikajal tähistas sõna apotheca ladu või laoruumi, kus algselt – üllatus-üllatus! – hoiti hoopis veini. Tänapäeval kurdavad inimesed, et klassikalisest apteegist on saanud pigem selline kõige-pood, kus on müügil ravimeid, kosmeetikat, toidulisandeid ja mida kõike veel. Kord sisenenud moodsasse apteeki vanadaam, kes vaadanud riiulite vahel ringi ja küsinud: „Aga kus teil siin see apteek on?” Vahel läheb asi veel tõsisemaks ja ülikooli haridusega proviisoriga vestlev apteegikülastaja tunneb huvi: „Kas teil siin mõni vanem müüja ka on?” Mõned inimesed püüavad aga apteegist hankida vererõhumõõturitele patareisid, niiti-nõela või armsamale lilli ja on kogu südamest pettunud, kui selgub, et sellist kraami moodsast apteegist siiski osta ei saa. Nii tulnud üks neiu apteeki ja küsinud, kas ta saaks seal raha vahetada. Proviisori küsimuse peale, milleks tal seda vaja on, hakanud neiu vabandama, et tal on vaja piima, leiba ja saia osta. Või siis võtame vana mehe, kes kõnnib tükk aega apteegiriiulite vahel ringi ja ütleb siis: „Nojah, ma arvasin kohe, et vikateid teil ei ole.”