Читать книгу Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök. Humoristlik sissevaade apteekrite argipäeva онлайн

5 страница из 9

Kuid pole midagi uut siin päikese all – ammustel aegadel võis apteegist tõe-poolest saada kõiksugu kraami. Näiteks Eesti vanimasse, Tallinna Raeapteeki tõid meremehed müügile paberit, tinti, kalliskive, vürtse, püssirohtu – viimast, muide, kasutati rahvaravis igasuguste seespidiste hädade vastu. Veelgi enam, kui Johann Burchart IV aastal 1689 Tallinna linnalt Raeapteegi ära ostis, nõudis raad vastselt omanikult, et apteek peab hädalisi aitama nii päeval kui öösel ning raadi varustama tasuta kantseleitarvetega. Apteegis valmistatud martsipan ja veinil põhinev klarett on veel omaette magusad teemad, millest allpool ka paar sõna juttu tuleb.

Maakohtades oli sajandeid tagasi võimalik ravivahendeid hankida nii külapoodidest kui ka rohu- ja värvikauplustest ning rändkaupmeestelt ehk harjuskitelt. Esimest korda soovitati talupoegadel minna apteeki endale rohtu nõutama 1857. aastal ilmunud „Ma-rahwa kalendri” 7. numbris. 1882. aastast hakati Otepää apteegis väljastatavatele ravimitele harjumuspäraste ladina- ja saksakeelsete nimetuste kõrvale lisama ka rahvakeelseid nimetusi. Tänapäeval võib Eesti apteekide pealinnaks julgesti nimetada Rakveret, kus teadaolevalt tegutseb koguni 11 apteeki. Räpinas asub aga vanim järjepidevalt tegutsenud maa-apteek, mis avas uksed külastajatele juba 1861. aastal. Tõeliselt uhke tuleb meil olla selle üle, et meie vanimat apteeki, Tallinna Raeapteeki mainitakse juba aastal 1422 ja Tartu esimest apteeki aastal 1430 – see on õige tükk aega varem, kui esimesed ladina köögid avasid oma uksed Venemaal, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras. Lihtne rehkendus näitab, et neist esimene tähistab tuleval aastal oma 600. aastapäeva, kusjuures tuleb mainida, et meie teadmiste kohaselt on ta ka vanim kogu aja samades ruumides tegutsenud apteek maailmas. Nõnda siis on Eesti vana apteegimaa ja vana on ka meie apteekidega seotud huumor.