Читать книгу Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta онлайн
4 страница из 16
Ent kõik oli väga raske. Mind võis nutma ajada isegi hommikul selga panemiseks rõivaste valimine. Ei lugenud ka see, et ma olin sarnaseid asju varemgi tundnud. Valus kurk ei muutu sellest vähem valusaks, et ta on ka varem valus olnud.
Ma üritasin lugeda, kuid tundsin, et keskenduda on raske.
Ma kuulasin podcast’e.
Vaatasin Netflixis näidatavaid sarju.
Logisin end oma sotsiaalmeediakontodele.
Ma üritasin oma tööga järje peale saada ja vastasin kõigile sisse tulnud e-kirjadele.
Ma ärkasin, haarasin telefoni pihku ja palvetasin, et mida sealt ka ei avastaks, see võiks mind minust vabastada.
Aga – hoiatus, hoiatus – see ei toiminud.
Mu enesetunne muutus veel halvemaks. Ja paljud mu „meelelahutused” üksnes sundisid mind uusi meelelahutusi otsima. Sõnastades ümber ühe T. S. Elioti rea tema teosest „Neli kvartetti” – ma „hälbest hälbe läbi hälbisin”.1
Ma jõllitasin mingit sisse tulnud e-kirja ja tundsin õudu, suutmata sellele vastata. Seejärel märkasin ma Twitteris, mis oli mu digitaalsetest meelelahutustest kõige lemmikum, et mu ärevus süveneb. Isegi mu ajajoone tuim kerkimine mõjus haava lahtikiskumisena.