Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

2 страница из 84

„Tulin, et sa minust portree teeksid,” ütles näota mees, kui oli veendunud, et ma olen ikka ärkvel. Tal oli madal, monotoonne ja tuhm hääl. „Sa lubasid seda teha, mäletad?”

„Mäletan. Aga tookord ei olnud mul paberit käepärast, seetõttu ei saanud ma teid joonistada,” ütlesin ma. Ka minu hääl oli monotoonne ja tuhm. „Hüvituseks andsin teile pingviiniamuleti.”

„Jah, see on mul praegugi kaasas,” ütles ta ja sirutas parema käe välja. Tal oli väga pikk käsi ja peos hoidis ta plastist pingviinikujukest. See oli ripats, mida saab amuletina mobiiltelefoni külge riputada. Ta lasi amuletil klaasist kohvilauale kukkuda, nii et kostis kerge kõlksatus.

„Annan selle tagasi, küllap läheb sul seda vaja. See väike pingviinitalisman peaks kaitsma sulle olulisi inimesi. Aga vastutasuks tahan, et teed minust portree.”

„Ma pole kunagi näota inimest joonistanud,” olin kimbatuses.

Mul kurk hirmsasti kuivas.

„Kuulsin, et sa oled suurepärane portretist. Ja üldse – ükskord on ikka esimene kord,” ütles näota mees naerdes, või vähemalt tundus mulle, et ta naeris. See naer kostis õõnsalt nagu tuulevilin koopasügavikust.