Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

3 страница из 84

Ta võttis peast kübara, mis oli poolenisti varjanud ta nägu. Seal, kus oleks pidanud olema nägu, polnud midagi, ainult aeglaselt keerlev piimjas udu.

Tõusin püsti ning tõin ateljeest visandiploki ja pehme pliiatsi. Siis istusin diivanile, et näota mehest portreed joonistada. Aga ma ei teadnud, millest alustada või kust kinni hakata. Igatahes polnud seal midagi peale tühjuse. Kuidas ma küll peaksin kujutama eimiskit? Pealegi muutis tühjuses keerlev piimvalge udu pidevalt oma kuju.

„Sa parem kiirusta,” ütles näota mees. „Ma ei saa siia eriti kauaks jääda.”

Süda mu rinnas tuksles tuimalt. Aega ei ole, pean kiirustama, mõtlesin ma. Kuid mu pliiatsit hoidev käsi peatus poolel teel, vähemagi kavatsuseta liikuda, justkui oleks käsi randmest tuim. Nagu ta ütles, oli inimesi, keda pidin kaitsma, ja ainus, mis ma nende heaks teha sain, oli joonistada. Ometi ei suutnud ma kujutada näota meest. Jõllitasin nõutult pidevalt liikuvat udu. „Kahju küll, aga aeg on otsas,” ütles näota mees veidi aja pärast. Näota mehe suust paiskus välja valge udujuga.