Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

8 страница из 84

Kui ma olin majja sisse kolinud, ostsin endale kohe odava kasutatud auto. Auto, millega seni sõitsin, oli juba praktiliselt vanarauaks muutunud, seega oli tarvis uut. Sest kui elad üksi maakohas, eriti mägedes, on autot iga päev vaja sisseostude tegemiseks. Läksin Odawara äärelinna Toyota kasutatud autode keskusesse ja leidsin sealt hea hinnaga Corolla universaali. Müügimees ütles, et see on õrnsinine, aga pigem näis autovärv kahvatu nagu haige ja kurnatud inimese näonahk. Läbisõitu oli sel vaid 36 000 kilomeetrit, kuid auto oli kunagi avarii teinud, seepärast sain hinnast kõvasti alla tingida. Tegin proovisõidu ka ning pidurid ja rehvid tundusid korras olevat. Kuna kiirteele mul eriti asja ei olnud, siis sellisest sõiduriistast mulle täiesti piisas.

Maja rentis mulle Masahiko Amada, mu kunagine kursusekaaslane kunstiülikooli päevilt. Ta oli minust kaks aastat vanem ja üks vähestest, kellega ma läbi käisin. Kohtusime aeg-ajalt ka pärast ülikooli lõpetamist. Ta jättis ülikooli järel maalimise, läks tööle reklaamiagentuuri ja hakkas tegelema graafilise disainiga. Kui ta kuulis, et olen naisest lahku läinud ja mul pole kuhugi minna, võttis ta ühendust ja küsis, et kas ma ei tahaks tema isa majas elada ja sellel silma peal hoida. Tema isa oli kuulus nihonga maalikunstnik Tomohiko Amada, kel oli Odawara äärealale jäävates mägedes maja, mida ta kasutas ka ateljeena. Pärast abikaasa surma elas ta seal kümmekond aastat rahulikus üksinduses, kuid hiljuti oli tal diagnoositud dementsus ja ta viidi Izu-Kōgeni pansionaati, mistõttu maja oli seisnud juba mitu kuud tühjalt.