Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

10 страница из 84

Nagu Masahiko oli öelnud, oli seal tõepoolest vaikne mis vaikne. Aga kui ma praegu seda aega meenutan, siis ei saaks küll väita, et miski mind seal ei seganud.

Selle umbes kaheksa kuu jooksul, mil ma elasin orus ja naisest lahus, olin ma intiimsuhtes kahe naisega. Mõlemad olid abielus, üks minust noorem ja teine vanem, ning mõlemad käisid mu kunstiklassis.

Haarasin juhusest kinni, tegin ettepaneku (ehkki tavaliselt ma seda ei tee, sest olen loomult häbelik ega ole harjunud selliste asjadega) ja mitte kumbki mulle ära ei öelnud. Ma ei tea küll, mis põhjusel, aga tol hetkel tundus nende naiste voodisse meelitamine minu jaoks lihtne ja igati mõistlik tegu. Ma ei tundnud mingeid süümepiinu, et meelitasin endaga magama kellegi, keda õpetasin. Nendega intiimsuhetesse astumine näis niisama normaalne, kui tänaval mõnelt võõralt kella küsida.

Esimene, kellega magasin, oli suurte mustade silmadega ligi kolmekümneaastane kogukas naine. Ta rinnad olid väikesed ja puusad kitsad. Tal oli kõrge laup, kaunid sirged juuksed ning ta väikest kogu arvestades suured kõrvad. See naine polnud just tavapärane iludus, kuid ta näos oli midagi iseäralikult huvipakkuvat, mida kunstnik meelsasti maaliks (ma olen tegelikult kunstnik ja tegin temast mõned visandid ka). Lapsi tal ei olnud ja abikaasa oli eragümnaasiumis ajalooõpetaja, kes teda kodus peksis. Mees ei saanud koolis vägivalda tarvitada ja küllap seepärast elas ta oma meeleheidet välja kodus, aga näkku ta naist ei löönud. Koduvägivald tuli ilmsiks siis, kui ma naise alasti kehal nägin siin-seal sinikaid ja arme. Talle ei meeldinud, et teised seda näevad, seepärast tegi ta alati toa pimedaks, kui riidest lahti võttis.