Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

13 страница из 84

Mida iganes ta ka otsis või lootis, siis tookord mulle tundus, et suutsin ta igati loomulikul ja sihikindlal moel ära rääkida. Näis, et temagi võttis ettepanekut sellist suhet alustada igati iseenesestmõistetavana. Kui rääkida selle suhte füüsilisest poolest (mitte et millestki muust rääkida poleks), siis see sujus meil ladusalt. Meie seksuaalakt oli siiras ja puhas, selle puhtus jõudis peaaegu et abstraktsele tasandile. Kui ma seda meie afääri ajal mõistsin, siis see rabas mind.

Kuid ilmselt tuli ta ühel hetkel mõistusele. Ta helistas mulle varatalvel ühel hämaral hommikul ja teatas, justkui teksti kusagilt maha lugedes: „Ma arvan, et oleks parem, kui me enam ei kohtu. Sellel poleks niikuinii mingit tulevikku.” Või ütles miskit muud sellesarnast.

Tal oli õigus. Meie vahel ei olnud midagi, millel tulevikku oleks.

Ülikooli ajal maalisin ma peamiselt abstraktseid pilte. Abstraktse kunsti valdkond on muidugi lai ja ega ma ise ka täpselt tea, kuidas selle vormi ja sisu lahti seletada, kuid lühidalt võiks öelda, et need on „nonfiguratiivsed kujundid, mis on maalitud vabalt, nii kuidas välja kukub”. Olen näitustelt ka saanud mitmeid väikesi tunnustusi ja minu tööd on ilmunud kunstiajakirjades. Paljud mu õpetajad ja sõbrad on mu töid kiitnud ja mind julgustanud. Ehkki mulle pole kunagi suuri lootusi pandud, usun ma, et kunstianne on mul täiesti olemas. Ent õlimaalid, mida ma teen, nõuavad enamasti suurt lõuendit ja hulga värve. See teeb loominguga tegelemise kalliks. Pole vist vaja öeldagi, et selliste kiiduväärt inimeste arv, kes oleks valmis ostma ühe tundmatu kunstniku tohutu suurt maali, et see oma kodus seinale riputada, on nullilähedane.