Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

17 страница из 84

„Kas ma liikumatult ühes poosis istuma ei pea?” küsisid paljud minult murelikult. Nad kõik olid selleks vaimselt valmis alates hetkest, mil nad otsustasid lasta endast portree maalida. Ilmselt oli neil filmidest või mujalt nähtu põhjal tekkinud ettekujutus, et kunstnik – isegi kui ta sellist tobedat baretti ei kanna nagu vanasti – seisab pintsel käes tõsisel ilmel lõuendi ees ja modell istub vaikselt, täiesti liikumatult. Sest selline oli nende jaoks filmidest nähtud tuttav olukord.

„Kas te olete selleks ikka valmis?” küsisin ma vastu. „Inimesele, kes sellega harjunud ei ole, on modellitöö üsna vaevarikas. Te peate pikka aega püsima ühes asendis, mis on tüütu ja õlad jäävad üsna kangeks. Kui te seda soovite, siis loomulikult võime ka nii teha.”

Iseenesestki mõista seda üheksakümmend üheksa protsenti klientidest ei soovinud. Enamik neist olid tööga väga hõivatud või siis pensionile jäänud kõrges vanuses inimesed. Kõik nad soovisid pigem hoiduda sellisest mõttetust vaevast.

„Mulle piisab teiega kohtumisest ja vestlemisest,” rahustasin ma klienti. „See, kas ma maalin natuurist või mitte, ei muuda kuidagi valmis töö kvaliteeti. Kui te portreega rahul ei ole, võtan vastutuse ja teen uuesti.”