Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн
21 страница из 84
Oleksin ilmselt mingil hetkel pidanud endale tunnistama, et olen läbikukkunud. Oleksin vist pidanud midagi ette võtma. Aga mina jätkasin samas vaimus. Mu naine oli see, kes esimesena alla andis. Olin siis kolmekümne kuue aastane.
2. Kõik lähevad vist Kuu peale
„Anna andeks, kuid ma ei suuda enam sinuga koos elada,” ütles abikaasa vaiksel häälel ja jäi siis pikaks ajaks vait.
See oli täiesti ootamatu ja üllatav avaldus. Kui mulle äkki midagi sellist öeldi, ei osanud ma selle peale midagi kosta ning jäin lihtsalt ootama, mis tal veel öelda on. Muidugi ei oodanudki ma talt mitte midagi selgesõnalist, ent ma ei osanud teha ka muud, kui oodata.
Istusime teine teisel pool köögilauda. See oli ühel pühapäeva pärastlõunal märtsi keskel. Järgmise kuu keskpaigas oleks olnud meie kuues pulmaastapäev. Tol päeval oli hommikust saadik sadanud külma vihma. Pärast naise sellist avaldust pöörasin ma esmalt näo akna poole, et vaadata, kuidas vihmaga lood on. Väljas sadas tasakesi õrna vihma. Tuult praktiliselt ei olnud. Ometi kandis vihm endaga jahedust, mis naha vahele puges. See jahedus andis märku, et kevad on veel kaugel. Läbi vihmasaju paistis eemal hägusalt oranži värvi Tōkyō teletorn. Ühtegi lindu taevas ei lennanud. Ilmselt olid nad kuhugi räästa alla vihma eest varju pugenud.