Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

25 страница из 84

„Ma kolin paari päeva pärast minema,” ütles abikaasa. „Sina ei pea midagi tegema. Mina vastutan selle eest, nii et mina lähen.”

„On sul siis juba valmis vaadatud, kuhu sa lähed?”

Ta ei vastanud, kuid ilmselt tal oli, kuhu minna. Küllap oli ta ettevalmistusi teinud enne, kui oma jutuga lagedale tuli. Kui ma selle peale mõtlesin, tundsin, kuidas mind valdas jõuetus, justkui oleksin pimeduses jalgealuse kaotanud. Asjad olid kindlas suunas arenenud ilma minu teadmata.

„Üritan lahutuspaberid korda ajada nii kiiresti kui võimalik,” ütles ta. „Ja ma loodan, et sina tegutsed sama kiiresti. Tean, et olen isekas, aga …”

Jätsin vihma vaatamise ja pöörasin pilgu temale. Ja siis mulle turgatas pähe, et olin temaga kuus aastat ühe katuse all elanud, kuid ma ei teadnud temast mitte midagi. Nii nagu inimene, kes võib küll igal öösel kuud vaadata, teadmata sellest midagi.

„Mul on sulle vaid üks palve,” ütlesin ma. „Kui sa selle täidad, siis teen, nagu soovid. Kirjutan vastuvaidlemata lahutuspaberitele alla.”