Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

28 страница из 84

Ma ei saanud ikka aru. Jääksime sõpradeks? Saaksime vahel kokku ja räägiksime? Millest me räägiksime, kui me kokku saaksime? Ta oleks mulle andnud justkui mingi mõistatuse lahendada. Mida ta ikkagi öelda tahab? Et ta ei pea minu vastu vimma?

„Ei teagi kohe,” ütlesin ma. See oli kõik, mis ma oskasin öelda. Isegi kui jääksin nädalaks siia seisma ja mõtlema, ei oskaks ma ilmselt muud öelda. Seepärast avasin ukse ja kõndisin minema.

Sellele, mis mul seljas oli, kui uksest välja astusin, ma ei mõelnud. Isegi kui oleksin lihtsalt pidžaamas ja hommikumantlis välja läinud, poleks ma seda vist tähele pannud. Hiljem, end täispikkuses teeäärse söögikoha tualettruumi peeglist vaadates nägin, et mul oli seljas töökampsun, uhke oranž sulejope, sinised teksad ja töösaapad. Peas oli vana kootud müts. Ümara kaelusega rohelisel kampsunil oli siin-seal valge värvi plekke. Riietest olid ainult teksad uued, mistõttu torkas nende erksinine värv eriti silma. Riietuse valik oli küll üsna juhuslik, kuid midagi väga veidrat selles polnud. Kahetsesin vaid, et ei olnud salli kaela pannud.