Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

32 страница из 84

Vaatasin oma peegelpilti ja mõtlesin, et kuhu ma nüüd õige lähen? Või õigemini, kuhu ma sattunud olen? Kus ma olen? Ei, ennekõike ikka, kes ma olen?

Peegli ees seistes mõtlesin, et võiksin endast portree maalida. Kui ma seda teeksin, siis millisena ma ennast sel kujutaksin? Kas leiaksin endas midagi meeldivat? Leiaksin ma endas kasvõi midagi eredalt säravat?

Küsimustele vastuseid leidmata läksin oma kohale tagasi. Kui olin kohvi lõpuni joonud, tuli ettekandja ja valas tassi uuesti täis. Palusin talt ühe paberkoti ja pistsin söömata jäänud võileiva selle sisse, arvates, et küllap läheb pärastpoole kõht tühjaks. Aga praegu ma süüa ei tahtnud.

Sõitsin restoranist minema, otse edasi, ning nägin varsti Kan’etsu kiirteele viiva teeotsa märki. Otsustasin sõita seda teed pidi põhja poole. Mis seal põhja pool olla võiks, seda ma ei teadnud, kuid miskipärast oli mul tunne, et parem on minna põhja kui lõuna poole. Tahtsin minna kusagile, kus on jahe ja puhas. Tegelikult oli kõige olulisem saada mõneks ajaks lihtsalt eemale, olgu põhja või lõunasse.