Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

34 страница из 84

Niigatasse jõudes pöörasin paremale ja sõitsin piki rannikut üles põhja poole, Yamagatast läbi Akita prefektuuri, sealt edasi Aomori kaudu Hokkaidō saarele. Ma ei kasutanud kiirteid, vaid liikusin rahulikus tempos mööda tavalisi maanteid. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Kui õhtu saabus, võtsin mõnes odavas hotellis või lihtsas külalistemajas toa ja keerasin kitsasse voodisse magama. Õnneks suutsin ma kohe uinuda ükskõik millises kohas või asemel.

Teise päeva hommikul helistasin Murakami linna lähistelt oma agendile ja andsin teada, et ma mõnda aega ei saa portreid maalida. Mul olid küll mõned maalid pooleli, kuid ma ei suutnud tööd teha.

„See ei ole hea. Sa oled ju need tööd vastu võtnud,” ütles agent rangel toonil.

„Aga ma ei saa sinna midagi parata. Äkki ütled klientidele, et sattusin liiklusõnnetusse või miskit? On ju teisigi, kes maalivad …” vabandasin ma.

Agent vaikis hetke. Seni polnud ma kordagi tähtajast üle läinud. Ka teadis ta, et ma ei ole oma töö suhtes vastutustundetu.

„Teatavatel asjaoludel olen mõne aja Tōkyōst eemal. Vabandust, aga ma ei saa kahjuks tööd teha.”