Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

38 страница из 84

Kui ma esimest korda oma tulevase naisega kohtusin, olin ma kohe saamas kolmkümmend. Tema oli minust kolm aastat noorem. Ta töötas Yotsuyas ühes väikeses arhitektuuribüroos, tal oli teise taseme arhitekti diplom ja ta oli keskkooli ajal käinud mu tollase tüdruksõbraga samas klassis. Tal olid pikad sirged juuksed, kerge jumestus ning näojooned pigem leebed (loomult ta eriti leebe ei olnud, kuid sellest räägin hiljem). Kui olin tüdruksõbraga kohtingul, juhtusime temaga ühes restoranis kokku, meid tutvustati ja ma armusin temasse sealsamas praktiliselt esimesest silmapilgust.

Tema näojooned just eriti pilkupüüdvad ei olnud. Mitte et need kuidagi inetud oleks olnud, kuid neis polnud ka midagi, mis kohe ahhetama paneks. Ta oli pigem lühemat kasvu, tal olid pikad ripsmed, peenike nina ning abaluudeni ulatuvad kaunilt lõigatud juuksed (ta oli oma juuste suhtes väga nõudlik). Ta täidlaste huulte kohal paremal pool oli väike sünnimärk, mis liikus imetlusväärselt vastavalt ta näoilme muutumisele. See andis talle juurde veidi sensuaalsust, kuid seda vaid siis, kui teda hoolikalt vaatasid. Tavapilk ütleks, et minu tollane tüdruksõber oli palju ilusam. Ometi piisas mulle vaid ühest pilgust, et temasse korrapealt armuda, nagu oleks mind välk tabanud. Miks küll? Selle välja selgitamiseks kulus mul nädalaid. Ja siis mul sähvatas – ilmselgelt meenutas ta mulle mu surnud õde.