Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

39 страница из 84

See ei tähenda, et nende välimus oleks olnud sarnane. Kui nende fotosid kõrvutada, siis ilmselt leitaks, et need kaks polnud ju üldse sarnased. Seepärast ei märganud seda esmapilgul ka mina. Ta ei meenutanud mu õde mitte näojoonte poolest, vaid ta näoilme muutumine, eriti see, kuidas ta silmad liikusid ja välkusid, oli hämmastavalt sarnane õega. Justkui oleks mingi maagia või muu selline toonud mineviku uuesti mu silme ette.

Ka mu õde oli minust kolm aastat noorem. Tal oli kaasasündinud südameklapi rike. Väiksena tehti talle mitu operatsiooni, mis olid küll edukad, kuid nendega kaasnesid tüsistused. Seda, kas need tüsistused paranevad iseenesest või võivad need saatuslikuks osutuda, ei teadnud isegi mitte arstid. Paraku õde suri, kui ma olin viieteistkümneaastane. Ta oli just põhikooli astunud. Kogu oma lühikese elu oli ta pidanud väsimatult võitlema selle geneetilise defektiga, kuid sellegipoolest ei kaotanud ta oma rõõmsat meelt ja positiivset ellusuhtumist. Ta ei torisenud ega kurtnud kunagi, pigem planeeris kõike üksikasjalikult ette. See, et ta nii vara sureb, tema plaanidesse ei mahtunud. Ta oli loomult nutikas, hinded olid tal alati suurepärased (ta oli palju parem laps kui mina). Ta oli tahtejõuline ning juba otsustatud asja muutma ei hakanud. Kui me omavahel tülitsesime, mida juhtus harva, pidin alati mina alla andma. Lõpuks jäi ta kohutavalt kõhnaks, ainult ta silmadest kiirgas elutahet.