Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

44 страница из 84

Miks ma nii optimistlik olin? Või õigemini, miks ma nii rumal olin? Ilmselt oli minu vaateväljal juba sünnist saati mingi klapp ees. Olin midagi kahe silma vahele jätnud ning see miski oli just see kõige olulisem.

Hommikuti saatsin naise tööle, seejärel keskendusin päeva esimesel poolel maalimisele. Pärast lõunasööki jalutasin kodu lähedal, käisin möödaminnes ka poest läbi ning õhtu saabudes tegin ettevalmistused õhtusöögiks. Nädalas kaks-kolm korda käisin lähedal asuvas spordiklubis ujumas. Kui naine koju jõudis, tegin söögi valmis. Pärast sööki jõime õlut või veini. Kui juhtus, et naine helistas ja andis teada, et peab kauemaks tööle jääma, siis sõin üksi midagi kerget. Nii möödus enamik päevi meie kuue abieluaasta jooksul ja mul polnud selle vastu suurt midagi.

Arhitektuuribüroos oli tegemist kõvasti, seepärast tegi naine sageli ületunde. Pidin üha sagedamini üksi kodus õhtust sööma. Mõnikord ei jõudnud ta koju enne südaööd. „Tööd tuleb muudkui juurde …” seletas naine. „Üks kolleeg läks ootamatult mujale tööle ja ma pean selle augu täitma, uut inimest tööle võtta firma ei taha,” lisas ta. Kui naine õhtul hilja koju jõudis, oli ta alati väsinud, käis duši all ära ja keeras magama. Seetõttu seksisime me üha vähem. Vahel läks ta isegi vabal päeval kontorisse. Loomulikult võtsin ma tema selgitusi tõe pähe. Mul polnud põhjust temas kahelda.