Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

48 страница из 84

Mul oli plaanis sõita oma Peugeot’ga läbi Tōhoku regiooni Tōkyōni välja, kuid just enne Iwakit, kiirteel nr 6, ütles auto lõplikult üles. Kütusevoolikus oli leke ja auto ei käivitunud enam. Ma ei olnud seni kordagi lasknud autot parandada, seepärast polnud põhjust hädaldada. Ent minu õnneks andis auto juhtumisi otsad ühe remonditöökoja lähedal, kus töötas sõbralik mehaanik. Ta ütles, et vanale Peugeot’le varuosade hankimine on keeruline, nende tellimine võtab aega, ning et isegi kui auto korda saab, on üsna tõenäoline, et järgmisena ütleb üles mõni muu jupp. Ta lisas veel, et ventilaatoririhm oli ohtlikus seisus ja piduriklotsid olid samuti üsna kulunud, nagu ka vedrustus. „Ma soovitan sul anda see parem vanarauaks.” Olime poolteist kuud koos teel olnud, seepärast oli ligemale 120 000 kilomeetrit maha sõitnud Peugeot’st kurb lahkuda, kuid ma pidin seda tegema. Minu asemel heitis hinge hoopis auto, mõtlesin ma.

Tänuks auto utiliseerimise eest kinkisin mehaanikule oma telgi, magamiskoti ja matkavarustuse. Tegin veel kiire visandi Peugeot 205-st, võtsin spordikoti õlale ning sõitsin Jōban-liiniga Tōkyōsse. Jaamast helistasin Masahikole ja selgitasin lühidalt oma hetkeseisu. Ütlesin, et mu abielu jooksis karile, mispeale läksin reisile ja olen nüüd tagasi Tōkyōs, aga mul pole kusagil elada. Küsisin, et ega tema ei tea mõnda kohta, kuhu saaksin end veidikeseks ajaks sisse seada.