Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

52 страница из 84

Sõitsin liftiga üles ning kui ma ukse lahti tegin ja üle kahe kuu jälle korterisse astusin, oli mul tunne, nagu oleksin murdvaras. Olin siin kuus aastat mööda saatnud ja tundsin siin igat nurgatagust, kuid nüüd tundus, nagu ma ei kuuluks enam siia. Köögi kraanikauss oli ta musti nõusid täis. Pesukuivatusrestil vannitoas kuivas ta pesu. Külmkapis olid toiduained, mida seal varem ei olnud. Enamik neist oli valmistoit. Ka piim ja apelsinimahl ei olnud seda marki, mida mina tavatsesin osta. Külmkamber oli külmutatud toiduained täis – mina selliseid asju ei osta, sest need on vastikud. Kõigest kahe kuuga oli siin päris palju muutusi toimunud.

Mul oli meeletu tahtmine kraanikaussi kuhjatud nõud puhtaks pesta, kuivatusrestil rippuv pesu kokku panna (vajadusel ka triikida) ning toit külmkapis korralikult ümber sättida, kuid ma ei teinud seda. See oli nüüd kellegi teise kodu. Mul polnud tarvis siin oma käsi külge lüüa.

Minu asjadest kõige suurema oma moodustasid maalitarbed. Molbert, lõuendid, pintslid ja värvid läksid ühte suurde kasti, seejärel riided. Mul pole kunagi palju riideid vaja olnud. Mind ei häiri, et kannan pidevalt samu riideid. Ülikonda ja lipsu mul ei ole. Kui paks talvemantel kõrvale jätta, siis mahtusid kõik suurde reisikohvrisse.