Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

57 страница из 84

Kui olime auto maja ees avara varikatuse alla ära parkinud ja autouksed avasime, lendasid mõned lähedal puude otsas istunud mustad linnud (vist pasknäärid) kriisates taeva poole. Paistis, et nad ei olnud meiesugustest sissetungijatest erilises vaimustuses. Maja ümbritses mets, vaid läänepoolsest küljest avanes vaade orule.

„Kuidas on? Mõnus inimtühi paik, kas pole?” küsis Masahiko.

Seisin ja vaatasin ringi. Mõnus paik, kus midagi ei ole. Päris muljetavaldav, et omanik oli sellisesse üksildasse kohta maja ehitanud. Ilmselt ei tahtnud ta teiste inimestega mingit tegemist teha.

„Kas sa kasvasid siin üles?” küsisin ma.

„Ei, mina siin elanud ei ole. Aeg-ajalt lihtsalt jäin siia ööseks. Või siis põgenesin mõnikord suvevaheajal palavuse eest siia varju. Ma käisin koolis, seepärast elasin emaga Mejiros. Kui isa parajasti tööd ei teinud, oli ta mõnda aega meie juures Tōkyōs. Siis tuli jälle siia üksi tööd tegema. Sellest ajast peale, kui ema kümme aastat tagasi suri, elas isa siin üksinda, peaaegu nagu selle maailma hüljanud erak.”