Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

54 страница из 84

Ma ei oska seda seletada, kuid seal üksi istudes tundsin, justkui keegi vaataks mind või nagu piiluks keegi varjatud kaameraga. Aga midagi sellist oleks olnud raske uskuda. Mu naisel polnud erilist tehnilist taipu – ta ei saanud hakkama isegi mitte telekapuldil patareide vahetamisega. Nii nutikas ta poleks olnud, et paigaldada varjatud kaamera ja seda opereerida. Olin lihtsalt närvis.

Sellegipoolest käitusin ma korteris nii, nagu lindistaks turvakaamera iga mu liigutust. Ma ei teinud midagi üleliigset ega sobimatut. Ma ei avanud Yuzu sahtleid ega sobranud seal. Teadsin, et ta hoiab oma sukkade-sokkide sahtli põhjas väikest päevikut ja olulisi kirju, kuid ma ei puutunud neid. Ma teadsin ka ta sülearvuti salasõna (kui ta muidugi seda muutnud polnud), kuid ma isegi ei avanud seda. Mul polnud selle kõigega enam midagi pistmist. Pesin teetassi puhtaks, kuivatasin selle ja panin riiulisse, siis kustutasin tuled. Läksin akna äärde ja vaatasin mõnda aega vihmasadu. Kauguses paistis häguselt oranž Tōkyō teletorn. Seejärel lasksin võtme postkasti ning sõitsin tagasi Odawarasse. See oli pooleteisttunnine sõit. Ometi tundus, nagu oleksin käinud ühepäevasel välisreisil.