Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

56 страница из 84

Ta mõtles pisut ja ütles siis: „Sa oled sellist tüüpi, kellel võtab rohkem aega kui tavainimesel, et millegagi rahule jääda. Kuid pikemas perspektiivis töötab aeg sinu kasuks.”

Nagu The Rolling Stonesi vana laulu pealkiri, mõtlesin ma.

Ta jätkas: „Ja veel. Sul on portreede maalimise peale annet – intuitiivset annet tungida otse inimese südamesse ja see välja koukida. Seda igaühel ei ole. Oleks kahju, kui sa oma annet ei kasutaks.”

„Praegu pole portreemaal see, mida ma teha tahan.”

„Arusaadav. Aga kunagi võib see anne sulle jälle kasuks tulla. Soovin, et sul hästi läheks.”

Hästi läheks, mõtlesin ma. Oleks hea, kui aeg töötaks minu kasuks.

Esimesel korral sõitsime Odawarasse majaomaniku poja Masahiko Volvoga. „Kui meeldib, võid kasvõi täna sisse kolida,” ütles ta.

Sõitsime Odawara-Atsugi maantee üsna lõppu välja ning keerasime sealt mööda kitsast asfalteeritud teed mägede poole. Mõlemal pool teed paistsid riisipõllud, kasvuhooned juurviljade kasvatamiseks ning siin-seal mõned ploomipuud. Maju praktiliselt polnud, ühtegi valgusfoori samuti mitte. Lõpuks viis käänuline tee nõlvakust üles ja kui me madalal käigul tippu jõudsime, paistis eemalt maja värav. Õigemini paistsid vaid uhked väravapostid, väravat ennast ei olnud. Paistis, nagu oleks algselt plaanitud värav ehitada, kuid hiljem oli ümber mõeldud. Nagu oleks otsustatud, et tegelikult pole selleks mingit vajadust. Ühel väravapostil oli nimesilt „Amada”, peaaegu sama uhke nagu mõnel äril. Eemalt paistis väike läänelikus stiilis maja, mille kiltkivikatusel kõrgus kahvatutest tellistest korsten. See oli ühekordne maja, kuid katus oli üllatavalt kõrge. Tõsi, ma olin ette kujutanud, et kuulus nihonga-maali kunstnik elab traditsioonilises Jaapani stiilis majas.