Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

51 страница из 84

„Ma jätan võtme, kui lahkun.”

„Vahet pole. Tee, nagu tahad.”

„Panen võtme postkasti,” ütlesin ma.

Tekkis väike paus.

„Kuule,” ütles naine siis, „sa joonistasid me esimesel kohtumisel minust pildi, mäletad?”

„Mäletan.”

„Ma vahel ikka vaatan seda. See on suurepärane joonistus. Mul on tunne, nagu näeksin seal oma tõelist mina.”

„Tõelist mina?”

„Jah.”

„Kas sa siis igal hommikul peeglist oma nägu ei näe?”

„See pole see!” ütles Yuzu. „See, mis peeglist vastu vaatab, pole muud kui vaid vastupeegeldus.”

Kui olin toru hargile pannud, läksin vannituppa ja vaatasin peeglisse. Sealt vaatas vastu minu nägu. Ma polnud ammu endale sel moel otsa vaadanud. „See, mis peeglist vastu vaatab, pole muud kui vaid vastupeegeldus,” oli ta öelnud. Kuid minu nägu peeglis tundus kõigest pooleks lõigatud virtuaalse fragmendina minust endast. Seal oli see pool minust, mida mina ei valinud. See ei olnud isegi mitte vastupeegeldus.

Kaks päeva hiljem sõitsin ma Corolla mahtuniversaaliga Hiroosse, et korterist oma asjad kokku korjata. Tol päeval sadas hommikust saadik vihma. Majaaluses parklas lõhnas nagu ikka vihmase ilma ajal.