Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

50 страница из 84

„Olen korduvalt su mobiilile helistanud …” ütles Yuzu.

„Mul ei ole enam mobiili,” ütlesin ma. Ilmselt on mu telefon juba Jaapani merre uhutud. „Muide, mul oli ikka asja ka. Tahaksin oma kraamile järele tulla. Ega sul midagi selle vastu pole, kui korraks läbi astun?”

„Sul ju võti on, eks?”

„On,” vastasin ma. Olin olnud valmis selle koos telefoniga jõkke viskama, kuid mõtlesin, et äkki ta tahab seda tagasi, seepärast hoidsin alles. „Kas sulle sobib, kui käin ära siis, kui sind kodus pole?”

„Kuule, see on ju ka sinu kodu! Muidugi sobib,” vastas naine. „Muide, kus sa olid nii kaua?”

„Rändasin ringi,” ütlesin ma. „Lihtsalt sõitsin üksi ringi, autoga. Käisin põhja pool siin-seal. Lõpuks viskas auto vedru välja,” võtsin asja lühidalt kokku.

„On sinuga ikka kõik korras?”

„Mina olen elus,” teatasin ma. „Auto oli see, mis hinge heitis.”

Yuzu vaikis hetke ja ütles siis: „Nägin sind ükspäev unes.”

Ma ei hakanud küsima, mis unenägu see selline oli. Ma ei tahtnud teada, mis und ta minust nägi. Seepärast ta seda ka rääkima ei hakanud.