Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

55 страница из 84

Järgmisel päeval helistasin oma agendile. Teatasin, et olen tagasi Tōkyōs, kuid kahjuks enam portretistina tegutseda ei taha.

„Nii et sa tahad öelda, et sa enam portreid ei maali?”

„Ilmselt küll,” ütlesin ma.

Selle peale ei olnud tal suurt midagi öelda. Ta ei kaevelnud ega vibutanud sõrme, sest ta teadis, et kui ma midagi ütlen, siis sellest ei tagane.

„Nojah, aga kui tekib tahtmine jälle tööd teha, siis võta julgelt ühendust. Oled oodatud,” ütles ta lõpuks.

„Aitäh,” tänasin ma.

„See pole küll ilmselt minu asi, aga millest sa elama hakkad?”

„Eks näis, ma pole veel midagi otsustanud,” vastasin ausalt. „Mitte et mul üksi elades väga palju kulusid oleks. Säästusid on mul veel omajagu …”

„Aga sa maalid ju ikka edasi, eks?”

„Küllap vist. Ega ma muud suurt teha oska.”

„Loodan, et sul läheb hästi.”

„Aitäh,” tänasin teda veelkord. Ja siis meenus mulle midagi, mida tahtsin talt küsida. „On sul äkki mõni nõuanne, mida peaksin arvesse võtma?”

„Midagi, mida peaksid arvesse võtma?”

„Nojah, kuidas seda nüüd öelda … Mõni ametialane nõuanne.”