Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

53 страница из 84

Mõned raamatud, mida ma veel lugenud ei olnud, ja tosin CD-plaati, lemmik kohvikruus, ujumisriided, -prillid ja -müts – see oli kõik, mida vajasin. Ja tegelikult ei juhtuks ka midagi, kui neidki poleks.

Mu hambahari ja habemeajamiskomplekt, näovesi, päikesekaitsekreem ja juuksetoonik olid vannitoas endiselt alles. Karp avamata kondoome samuti. Kuid mul polnud tahtmist kogu seda träni uude kohta kaasa võtta. Visaku minema, kui tahab.

Kui olin asjad auto pakiruumi ära pannud, läksin kööki tagasi, keetsin vett ja tegin endale pakiteed ning istusin laua taha seda jooma. Selle vastu ei saanud tal ju midagi olla. Korter oli täiesti vaikne. Vaikus tegi õhu teatud moel tihedaks, justkui istuksin üksi merepõhjas.

Jäin umbes pooleks tunniks korterisse. Sel ajal ei tulnud sinna kedagi, isegi telefon ei helisenud. Ainult külmkapi termostaat lülitus kord sisse, kord välja. Selles vaikuses kikitasin ma kõrvu, otsisin selles mingit märki, justkui pannes raskust paika, et mõõta vee sügavust. Ükskõik kust otsast ma seda ka ei vaadanud, oli see üksiku naise korter. Sellise naise kodu, kes on pikad päevad tööl, kel polnud aega majapidamistöid teha ning kes tegi kõik korraga ära nädalavahetusel, kui aega oli. Kiire pilk toale kinnitas, et kõik asjad siin kuulusid talle. Ühestki teisest inimesest polnud siin märkigi (isegi minust enam mitte). Mulle näis, et ükski mees polnud siin end sisse seadnud. Ilmselt kohtusid nad kusagil mujal.